Kokal peab olema suur ego

Artikkel on avaldatud ajakirjas Nädal. Teksti autor: Kairit Tsäro

“Köögist kööki” saatejuht, tippkokk Oleg Alasi (33) meelisroaks on vanaema tehtud toidud, praekartulid ja ahjupraad.

Mille poolest erineb sinu juhitud köögisaade teistest omataolistest?

Ma ei tahtnud teha klassikalise süzheega saadet, milles tavaliselt tehakse ühes köögis kogu aeg süüa. Samuti ei tahtnud ma koduperenaisi mingit salatit tegema õpetada, sest selle jaoks on teised inimesed, kellest ma vist oskan natuke rohkem.

“Köögist kööki” iga saade on selle nägu, kelle juures külas oled. Õnnestumine sõltub enamasti ikka meeleolust ja jututeemast. Kui mu kõrval on kokk, kes vastab küsimusele ainult jah või ei, võib kogu saade väljuda raamidest, ükspuha kui hea see toit siis lõpuks ka ei tuleks. Siiani ei meeldi mulle end ekraanilt vaadata, ehkki esinemine ei ole mulle probleem. Olen kolm aastat teinud koolitusi, kus esinen üksi võõraste ees ja see on mind harjutanud.

Mis teeb ühest kokast meisterkoka?

Kokaks olemise jaoks on vaja väga loogilist mõtlemist. Kui sa ei mõista, kuidas teha asju lihtsamalt ja paremini, siis jäädki elu lõpuni tasemele, millest edasi ei arene. Samuti pead mingil moel olema kunstnik ja su ego peab olema päris suur, et välja paista.

Arvan, et meisterkokaks saadakse kuue-seitsme aastaga. Oluline on pidev õppimine ja täiendamine. Minul on olnud palju erinevaid töökohti, mis kõik on andnud kogemusi. Praegu töötan catering-firmas Frens.

Tahtsin kokaks saada juba pärast kaheksandat klassi, aga korvpallitreener ei lasknud. Sõjaväes olles õppisin Moskvas kokandust, samuti Tallinna 15. kutsekeskkoolis. Euroopas olen palju õppinud, nii erarestoranides kui ka viie tärni hotellis Inglismaal, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes, Norras. Koka edasiarendamisel mängib suurt rolli tööandja toetus, sest peakokkade palgatase ei võimalda neil omal käel end täiendada.

Oled aasta kokk 2001, kas tuttavad kardavad sind õhtusöögile kutsuda?

Olen kogu aeg öelnud, et mina kodus süüa ei tee ja kellegi teise juures süüa tegema ei hakka. Paraku kukub ikka välja nii, et kui lähed kuhugi külla, siis on nii valus vaadata, kuidas neid toiduasju tehakse. Tahes-tahtmata lähed appi. Vahel tuntakse ka valehäbi, et kokk on seltskonnas. Mina söön aga kõike, rohkem meeldivadki mulle kodused toidud, näiteks vanaema tehtud ahjupraed ja praekartulid. Need ületavad alati igasuguse restorani gurmaanluse.

Eestlane häbeneb tihti eesti toite, mida sina välismaalastele pakud?

Ei peaks eitama oma rahvuskultuuri ja traditsioone. Meil on palju häid toite, mis on küll laentoidud naabritelt, aga need on ikkagi meie omad. Verivorst on üldse hispaanlastelt. Norralastel ei ole ka erilisi traditsioone, aga nad propageerivad igasuguseid kalu, olgugi et need alati kõige maitsvamad pole.

Milline on sinu meelest Eesti restoranide tase?

Eesti tase on küllalt mage. Meie hetke peakokad on tulnud vene õppesüsteemiga koolist, kus ei antud piisavalt teadmisi, kuidas õigesti toitu valmistada. Aga tundub, et see hakkab muutuma.

Tõsiseltvõetavaid kokki saab Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda, neid teatakse ja nemad ringlevad. Ihaldatavaid töökohti on vähe, minu meelest tasuks Balthasari restorani peakokal küll oma kohast kinni hoida, see restoran tundub hetkel parim.

Millest unistab Eesti meisterkokk?

Kui oled endale nime teinud, siis küsitakse ikka, et kas ei tahaks restorani teha, et meie anname raha. Tegelikult Eesti restoraniäri vireleb ja kui ei ole super megalöövat ideed, siis niisama miinusesse jooksva restorani peakokk ei taha ka olla.